Vanemaks olemine on ühtaegu suur rõõm ja ka märkimisväärne vastutus. Kui aga vanemluskogemus muutub kurnavaks ja vanem jääb ilma vajaliku toeta, võib see mõjutada ka tema heaolu ja hoiakuid tuleviku suhtes.
Rahvusvaheline teaduskirjandus viitab, et kui vanemluskogemuse algus on negatiivne, väheneb soov saada veel lapsi. Oma uuringus keskendusin vanemate kogemusele ja ootustele toetuse osas ning osalejate mõtted annavad võimaluse näha, mida pered täna tunnetavad.
See tsitaat pärineb minu üle 200 osalejaga uuringus vastanud vanemalt ning võtab tabavalt kokku paljude vanemate tunded. Töö- ja pereelu piirid on hajunud, aga ootused pole kuskile kadunud. Vanemad tunnevad survet olla eeskujulikud töötajad, teadlikud lapse kasvatajad, hoolivad partnerid ja hästi toimivad inimesed. Ja kui midagi sellest loetelust ebaõnnestub, tekib süütunne.
Vanemlik läbipõlemine: nähtus, mida ei tohiks alahinnata
Vanemlik läbipõlemine – emotsionaalne kurnatus, eemaldumine ja vähenenud rahulolu – ei ole lihtsalt isiklik raskus ega midagi, mis puudutaks ainult emasid. See on peegeldus sellest, milliseks on ühiskondlikud ootused vanemlusele muutunud. Uuringud näitavad, et lastekasvatuse normid on viimase 50 aastaga muutunud järjest nõudlikumaks. Tänapäeva vanemalt oodatakse, et ta oleks korraga lapse arengu ekspert, emotsionaalse turvalisuse pakkuja, toitumisnõustaja, igapäevaelu suunaja ning samal ajal edukas tööturul, hooliv suhtes ja tasakaalukas inimesena.
„Vahepeal tundub, et võrreldes eelmise põlvkonnaga peame me oma elu täielikult laste ümber korraldama.“
On leitud ka, et vanemlik läbipõlemine on seotud ühiskondliku individualismiga. Mida enam väärtustatakse iseseisvust, seda vähem nähakse, et ka lapsevanem vajab tuge. Paljud vanemad tunnevad, et peavad kõigega ise hakkama saama, justkui abi küsimine oleks nõrkus. Samal ajal on neil tunne, et nad ei vasta kunagi ideaalsele lapsevanema kuvandile, mida ühiskond ootab. Kui lisada siia veel ootused kasvatada varakult iseseisev ja eneseteadlik laps, muutub igapäevane vanemlus pidevaks tasakaalu otsimiseks. Kui kogu vastutus jääb vanemale ja tal pole tuge kuskilt loota, polegi imestada, et osa inimesi teeb otsuse seda rada rohkem mitte käia. Selles valguses ei ole see isiklik ebaõnnestumine, vaid selge märk sellest, et keskkond ei toeta neid, kelle õlul vanemluse igapäev on.
Mis aitab?
Uuringus osalenud vanemad tõid välja, et suurimat tuge pakub paindlik tööaeg, mõistev juht ja usaldus tööelus. Väga oluliseks peeti võimalust jääda lapse haiguse ajal koju ilma süütundeta ning kogeda kolleegide mõistmist.
„Selle taga peaks olema täielik usaldus, et töö saab tehtud siis kui vaja.“
Samas ei suuda isegi parim tööandja tasakaalustada olukorda, kus kodune vastutus jääb ühele vanemale, näiteks partneri töö või sotsiaalse toe puudumise tõttu.
„Kui teine lapsevanem on töö tõttu eemal ja vanavanemad elavad välismaal, siis kogu koormus jääb mulle. See on kurnav…“
Toetust tajusid vanemad igapäevases koduses koostöös. See ei tähenda mitte ainult tööde jagamist, vaid ka märkamist, reageerimist, üksteise tunnustamist ja ühise vastutuse kandmist. Kui partnerlus toimib, saavad vanemad paremini hoida enda vaimset tervist, suhet ja tööd.
„Minu paariline ei pea ootama, et ma palun – ta näeb, mis on vaja teha ja tegutseb. See on hindamatu.“
Mida saaks teha teisiti?
„Peresid justkui väärtustatakse – aga pigem sõnades kui tegudes.“
Need mõtted ei tähenda, et vanemad ei tahaks rohkem lapsi, vaid pigem näitavad igatsust keskkonna järele, kus laste kasvatamine oleks päriselt väärtustatud. Kui soovime luua tingimusi, kus lapsed on oodatud ja pered tunnevad end turvaliselt, peaksime mõtlema järgmistele lahendustele:
Hajunud piirid
„Tunned, et oled läbikukkunud nii lapsevanemana, kuna annad kiirelt lapsele võiku ja paned koosoleku ajaks multikad peale, kui ka töötajana, sest laps jalutab koosolekule sisse.“See tsitaat pärineb minu üle 200 osalejaga uuringus vastanud vanemalt ning võtab tabavalt kokku paljude vanemate tunded. Töö- ja pereelu piirid on hajunud, aga ootused pole kuskile kadunud. Vanemad tunnevad survet olla eeskujulikud töötajad, teadlikud lapse kasvatajad, hoolivad partnerid ja hästi toimivad inimesed. Ja kui midagi sellest loetelust ebaõnnestub, tekib süütunne.
Vanemlik läbipõlemine: nähtus, mida ei tohiks alahinnata
Vanemlik läbipõlemine – emotsionaalne kurnatus, eemaldumine ja vähenenud rahulolu – ei ole lihtsalt isiklik raskus ega midagi, mis puudutaks ainult emasid. See on peegeldus sellest, milliseks on ühiskondlikud ootused vanemlusele muutunud. Uuringud näitavad, et lastekasvatuse normid on viimase 50 aastaga muutunud järjest nõudlikumaks. Tänapäeva vanemalt oodatakse, et ta oleks korraga lapse arengu ekspert, emotsionaalse turvalisuse pakkuja, toitumisnõustaja, igapäevaelu suunaja ning samal ajal edukas tööturul, hooliv suhtes ja tasakaalukas inimesena.
„Vahepeal tundub, et võrreldes eelmise põlvkonnaga peame me oma elu täielikult laste ümber korraldama.“
On leitud ka, et vanemlik läbipõlemine on seotud ühiskondliku individualismiga. Mida enam väärtustatakse iseseisvust, seda vähem nähakse, et ka lapsevanem vajab tuge. Paljud vanemad tunnevad, et peavad kõigega ise hakkama saama, justkui abi küsimine oleks nõrkus. Samal ajal on neil tunne, et nad ei vasta kunagi ideaalsele lapsevanema kuvandile, mida ühiskond ootab. Kui lisada siia veel ootused kasvatada varakult iseseisev ja eneseteadlik laps, muutub igapäevane vanemlus pidevaks tasakaalu otsimiseks. Kui kogu vastutus jääb vanemale ja tal pole tuge kuskilt loota, polegi imestada, et osa inimesi teeb otsuse seda rada rohkem mitte käia. Selles valguses ei ole see isiklik ebaõnnestumine, vaid selge märk sellest, et keskkond ei toeta neid, kelle õlul vanemluse igapäev on.
Mis aitab?
Uuringus osalenud vanemad tõid välja, et suurimat tuge pakub paindlik tööaeg, mõistev juht ja usaldus tööelus. Väga oluliseks peeti võimalust jääda lapse haiguse ajal koju ilma süütundeta ning kogeda kolleegide mõistmist.
„Selle taga peaks olema täielik usaldus, et töö saab tehtud siis kui vaja.“
Samas ei suuda isegi parim tööandja tasakaalustada olukorda, kus kodune vastutus jääb ühele vanemale, näiteks partneri töö või sotsiaalse toe puudumise tõttu.
„Kui teine lapsevanem on töö tõttu eemal ja vanavanemad elavad välismaal, siis kogu koormus jääb mulle. See on kurnav…“
Toetust tajusid vanemad igapäevases koduses koostöös. See ei tähenda mitte ainult tööde jagamist, vaid ka märkamist, reageerimist, üksteise tunnustamist ja ühise vastutuse kandmist. Kui partnerlus toimib, saavad vanemad paremini hoida enda vaimset tervist, suhet ja tööd.
„Minu paariline ei pea ootama, et ma palun – ta näeb, mis on vaja teha ja tegutseb. See on hindamatu.“
Mida saaks teha teisiti?
„Peresid justkui väärtustatakse – aga pigem sõnades kui tegudes.“
Need mõtted ei tähenda, et vanemad ei tahaks rohkem lapsi, vaid pigem näitavad igatsust keskkonna järele, kus laste kasvatamine oleks päriselt väärtustatud. Kui soovime luua tingimusi, kus lapsed on oodatud ja pered tunnevad end turvaliselt, peaksime mõtlema järgmistele lahendustele:
Lapsesõbralik töökultuur – kus paindlikkus ja usaldus on norm mitte erand.
Ühiskondlik tugi, mis ei piirdu loosungiga– kättesaadav lastehoid, ligipääsetavad teenused, kus vanem ei pea nende nimel võitlema.
Partnerlus, mis ei ole aitamine, vaid võrdne vastutus – lapse kasvatamine ei ole ühe vanema projekt, vaid ühine igapäevane töö.
Avalik ruum, kus pered on oodatud – kohviku, muuseumi, ürituse külastamine ja ühistranspordi kasutamine lastega on okei, mitte tegevus, millega kaasneb ühiskonna hukkamõist.
Ruumi ebatäiuslikkusele – vanemad ei vaja ideaale, vaid tunnustust, et “piisavalt hea” ongi hea.
Kommentaarid